Fototeraapia tehnikad kasutavad klientide isiklikke ülesvõtteid ja perepilte ning nende poolt esilekutsutud tundeid, mälestusi, mõtteid ja informatsiooni katalüsaatoritena terapeutilises suhtlemises.
Isiklike fotode ning perepiltide salajased elud
Iga foto, mille inimene pildistab või säilitab, on ka omamoodi eneseportree, justnagu „mälestuste peegel“, mis toob tagasi neid hetki ja inimesi, kes on meile olnud piisavalt olulised, et neid jäädvustada. Kogumina muudavad need fotod nähtavaks inimese elu lood, olles justnagu visuaalsed jäljed nendest kohtadest, kus inimene on nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt olnud ning võib olla ka vihjates, kuhu ta võib järgmisena suunduda. Isegi inimese reaktsioon postkaartidele, ajakirjas olevatele piltidele ja teiste poolt tehtud ülesvõtetele võib anda nö valgustavaid vihjeid tema enda siseelule ja selle saladustele.
Ükskõik missuguse foto tegelik tähendus ei peitu niivõrd selle nähtavates detailides, kui selles, mida need detailid iga vaataja meeles (ja südames) esile kutsuvad. Vaadates pilti loovad inimesed tegelikult spontaanselt tähenduse arvates, et see tuleneb fotost endast. See võib, aga ei pea langema kokku sõnumiga, mida fotograaf oma fotoga algselt tahtis edasi anda
Seega, kuna inimeste taju ja ainulaadsed elukogemused raamivad ja määratlevad automaatselt selle, mida nähakse tegelikkusena, sõltub foto tähendus ja selles sisalduv emotsionaalne „sõnum“ sellest, kes on vaataja. Nõnda võivad inimeste reaktsioonid fotodele, mida nad peavad erilisteks, paljastada palju nende endi kohta, kui neilt küsida õigeid küsimusi.
Kuidas kasutavad terapeudid fotosid, et aidata inimestel paraneda
Enamus inimesi säilitab fotosid mõtlemata selle üle, miks nad seda teevad. Aga kuna fotodesse on salvestatud meie igapäevased olulised eluhetked (ja nendega alateadlikult seotud emotsioonid), siis võivad pildid olla kui loomulikud sillad pääsemaks ligi tunnetele ning mälestustele (kaasaarvatud sügavale maetud ning ammu unustatud mälestustele), et neid lähemalt vaadelda, nendega suhestuda ning kasutada neid psühhoterapeutilises töös. Nõustajad näevad, et nende klientide fotod toimivad sageli tõeliste sümboolsete enesekonstruktsioonidena ja kujundlike üleminekuobjektidena, mis vaikimisi pakuvad seesmist „pilguheitmist“ viisil, mida sõnad üksi ei suuda täielikult selgitada ega kirjeldada.
Fototeraapia tehnikaid õppinud terapeudi juhtimisel uurivad kliendid seda, millist emotsionaalset sõnumit nende isiklikult tähendusrikkad fotod ja perekonnaalbumid lisaks visuaalsele pildile kannavad. Selline informatsioon on varjatult olemas kõikidel klientide isiklikel fotodel, aga kui kui seda kasutada terapeutilise dialoogi fokuseerimiseks, on tulemuseks otsesem ja vähem tsenseeritud side alateadvusega.
Fototeraapia seansil ei tegeleta passiivses vaikses mõtiskluses mitte ainult valmisfotodega, vaid aktiivselt ka luuakse uusi fotosid, poseeritakse, vesteldakse fotodega ja kuulatakse neid, rekonstrueeritakse või töödeldakse fotosid eesmärgiga luua või illustreerida jutustusi, kujutletakse neid uuesti mälestustes või ettekujutlustes, integreeritakse kunstiteraapia loominguga või isegi algatatakse nende dialoog teiste fotodega.
Milliseid tehnikad kasutatakse fototeraapias?
Fotode tegemine või nende kaasatoomine teraapiaseansile on alles algus – kõigepealt saab fotot vaadelda, järgmine samm on aktiveerida kõik see, mida foto meenutab (selle visuaalsete sõnumite uurimine, sellega dialoogi astumine, küsimuste esitamine, ettekujutatud muutuste või erinevate vaatepunktide tulemuste hindamine ja nii edasi). See, mis fotograafile on tavaliselt lõpp-punkt (valminud foto), on fototeraapia eesmärkidest lähtuvalt alles algus…
Terapeudi esmane roll on julgustada ja toetada kliendi avastusretke, mille ta teeb oma fotosid ja perepilte vaadeldes, kogudes (nagu näiteks postkaardid, pildid ajakirjadest, tervituskaardid jne), meenutades, aktiivselt rekonstrueerides või isegi kujutledes.
Seepärast on igaüks viiest fototeraapia tehnikast paaris ühega järgmisest viiest foto tüübist ning neid kasutatakse sageli erinevates kombinatsioonides üksteisega, samuti teiste kunsti- või loovteraapiate tehnikatega:
- Fotod, mis on tehtud või loodud kliendi pool (kas siis ise kaameraga pildistades või “võttes” (omastades) teiste inimeste pilte, kogudes “leitud” fotosid ajakirjadest, postkaarte, pilte internetist, digitaalset töötlemist jne);
- Fotod, mis on tehtud kliendist teiste inimeste poolt (kas tahtlikult poseeritud või on kliendi tegemisi lihtsalt pildistatud – spontaanselt, mitteteadlikult);
- Eneseportreed – igat liiki fotod, mille klient on endast teinud (kas siis sõna otseses mõttes või ülekantud tähenduses (aga kõikidel juhtudel on need fotod, , kus kliendi on olnud täielik kontroll pildi loomise kõigi aspektide üle);
- Perekonnaalbumid ja teised biograafilised fotokollektsioonid (kas päritoluperest või enda valitud perekonnast, kas hoituna albumites või vabamalt kombineerituna jutustusteks asukohaga seintel või külmkapi ustel, rahakotis, töölaual, arvutiekraanil või pere veebilehel jne);
…ning lõpuks…,
- “Projektiivsed fotod”, mis lähtuvad (fenomenoloogilisest) faktist, et iga foto tähendus on loodud vaataja poolt nende tajumise protsessi käigus. Iga inimese poolt tajutud foto kutsub esile ettekujutused ja reaktsioonid, mis on projektsioon inimese sisemisest reaalsuse kaardist ja mis määravad tähenduse sellele mida ta näeb. Järelikult ei seisne see tehnika ühes kindlas foto liigis, vaid koondub pigem vähem käegakatsutavale foto ja vaataja (või autori) vastastikuse mõju piirile, “kohta”, kus iga inimene moodustab temale omase unikaalse vastuse sellele, mida ta näeb.
Ülevaatlikult fototeraapiast
Nagu selgitatud raamatus PhotoTherapy Techniques — Exploring the Secrets of Personal Snapshots and Family Albums, on fototeraapiat kõige parem vaadelda omavahel seotud fotopõhiste nõustamistehnikate süsteemina, mida kasutavad vaimse tervise spetsialistid ühe osana oma teraapiatöös, aidates kliente teadlikult uurida ja seejärel kognitiivselt reintegreerida oma fotodel talletatud infot, et paremini mõista ja parendada oma elu.
Sellepärast ei ole fototeraapia sama mis “la Fotografía Terapéutica” (Therapeutic Photography), (mida vahetevahel ekslikult kutsutakse fototeraapiaks, eriti Ühendatud Kuningriigis), kuna viimane on inimese enda poolt juhitud tegevus, mida sooritatakse väljaspool formaalset nõustamise konteksti. Inimesed kasutavad terapeutilist fotograafiat isiklikuks eneseavastamiseks või kunstilistel eesmärkidel, samas kui terapeudid kasutavad fototeraapiat, et aidata teisi inimesi (kliente), kes vajavad abi oma probleemide lahendamisel. Kuigi fotodel põhineva eneseuuringu (fotograafia kui teraapia) tulemused on sageli oma olemuselt pooljuhuslikult “terapeutilised”, eriti kui kasutada kaamerat personaalse või sotsiaalse muutuse vahendina, siis ei ole see sama, mis kogemuste aktiveerimine ja töötlemine väljaõppinud professionaalse nõustaja juhtimise ja hoole all (fotograafia psühhoteraapias).
Kuna fototeraapiat kasutatakse pigem vastastikku seotud paindlike tehnikate kogumina kui ühel spetsiifilisel teoreetilisel mudelil või teraapiasuunal põhineva kindlaksmääratud juhendite kogumina, siis saab seda kasutada ükskõik missugusel teraapiasuunal väljaõppinud nõustaja või terapeut, sõltumata tema professionaalse lähenemise liigist. See on üks paljudest viisidest, mil moel fototeraapia nii sarnaneb kunstiteraapiale kui ka erineb sellest ning samuti on see põhjus, miks seda saavad edukalt kasutada ka need vaimse tervise spetsialistid, kes pole saanud spetsiaalset kunstiteraapia väljaõpet.
Kuna fototeraapia on pigem fotograafia-kui-kommunikatsioon mitte fotograafia- -kui-kunst, siis tõhusaks teraapiatööks ei ole eelnev kaamera kasutamise kogemus ega fotokunsti alased oskused nõutavad.
Ja lõpetuseks, kuna fototeraapias konstrueerib inimene reaalsust endale unikaalsel moel (fotograafiat kasutatakse rohkem kui käivitavat tegusõna, mitte kui pasiivset/reflekteerivat nimisõna), võivad need tehnikaid olla eriti edukad inimestega, kelle verbaalne suhtlemine on füüsiliselt või vaimselt piiratud, sotsiokultuuriliselt marginaliseerunud või olukorrast lähtuvalt sobimatu, kui ei saada aru mittesõnalistest vihjetest.
Seetõttu võib fototeraapia olla eriti kasulik ja tavaliselt väga jõustav töös multikultuurse elanikkonnaga, erivajadustega inimestega, seksuaalvähemustega ja teiste sarnaste gruppidega. Samuti on fototeraapia kasutoov ka kultuurierinevusi käsitlevatel koolitustel, konfliktilahendustreeningutel, pereprobleemide lahendamisel ja teistes seotud valdkondades.
Nüüd, kui inimestele muutub järjest omasemaks elektroonilise tehnoloogia ja digitaalsete kujundite kasutamine, kerkivad esile järjest põnevamad võimalused fotode kasutamiseks nõustamisvahenditena, aitamaks kliente, kellel on skännerid või pere veebilehed, või neid, kel on võimalik osaleda online küberteraapias.
• Et saada teada rohkem sellest, kuidas fototeraapia võib aidata inimestel saada paremat pilti oma elust – seda, mis maksab palju rohkem kui tuhat sõna, siis uurige edasi seda veebilehte…
Kui soovite esitada küsimusi või saada lisateavet väljaõppe kohta, siis võtke julgesti ühendust Fototeraapia Keskusega. Samuti on oodatud lisapublikatsioonide soovitused, täiendavad kommentaarid raamatule PhotoTherapy Techniques: Exploring the Secrets of Personal Snapshots and Family Albums (ISBN#0-9685619-0-X). Võimalik on lisada uudiseid, linkide soovitusi, jagada oma fotolugusid või saata ükskõik millist tagasisidet sellele veebilehele või selle interaktiivsele “diskussioonigrupile” (millele on otselink sellelt saidilt). Väga aktiivne on ka Facebooki grupp PhotoTherapy, Therapeutic Photography, Photo Art Therapy, and VideoTherapy.
Suur tänu! Infovahetus teiega on teretulnud (inglise keeles, palun!)!
Judy Weiser, Fototeraapia Keskuse direktor, Vancouver Canada
Telefon: (604) 689-9709; E-mail: jweiser@phototherapy-centre.com
Raamatut “PhotoTherapy Techniques” on võimalik osta siit!
© Inglise keelest tõlkinud Ingrid Lilles ja Monika Luik – MTÜ TK & Partnerid
PhotoTherapy & Therapeutic Photography Techniques 